Hispaania keel on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel ja pärineb Pürenee poolsaare ladina keelest, milles on ka ibeeri ja keldi keelte sugemeid. Sõnavaras leidub palju araabia laene.
Vanimad keelemälestised pärinevad 12. sajandist. See on ametlikuks keeleks kõikjal Hispaanias, suuremas osas Ladina-Ameerikas ja üks ametlikest riigikeeltest Ekvatoriaalses Guinea's.
25 erirahvust ja -rajooni kasutavad hispaania keelt oma emakeelena, samas kui umbes 20 muus riigis on see romaani keel samuti väga olulisel keelelisel kohal.
Eelmainitud keelt kõneleb kokku umbes 400 miljonit inimest, mis muudab hispaania keele üheks populaarsemaiks keeleks kogu maailmas.
Hispaania keel on ka ametlikuks riigikeeleks Kanaari saartel (Hispaania autonoomne osa). Kohalik keel jaguneb dialektiliselt kaheks: katalaani keeleks ja kastiilia keeleks. Katalaani keelt kõneldakse Hispaania kirdeosas (Kataloonias, Valencias ja Baleaaridel), Andorras, Prantsusmaa lõunaosas ja Sardiinial. Katalaani kirjakeel pärineb 12. sajandi lõpust- 13. sajandi algusest. Kastiilia keel ehk nn standardne hispaania keel on dialekt, mida kõneldakse Hispaania põhjaosas ja ka Kanaari saartel. See dialekt põhineb printsiibil, et hääldus baseerub kirjapildil. Siiski on Kanaari saarte hispaania keel maismaal kõnelevast hispaania keelest veidi erinev, sest siinne keel saraneb pigem dialektile, mida kõneldakse Kariibidel: Kuubal, Venetsueelas ja Puerto Ricos. Erinevused ei piirdu vaid aktsendiga, vaid on ka sõnavaras, näiteks: Kanaaridel on buss guagua, samas kui Hispaania maismaal on sama asi autobus jne. Samuti ei hääldata sõna viimast “s”-i ja “z”-i hääldatakse omakorda “s”-ina. Kuna kõnekeeles on paljud sõnad lühendatud ja lauses lükatud üksteise otsa, siis on tihtipeale keeruline erinevatest sõnadest aru saada.