Surnumeri polegi tegelikult meri, vaid kahest nõost koosnev järv, milles on terve Mendelejevi tabel sees. See järv on 72 km pikkune ja 14 km laiune. Ehkki jõed toovad Surnumerre iga päev kuni 7 miljonit tonni vett, aurustab Jordani oru tugev kuumus selle vee kiiresti. Alles jäävad mineraalid ja soolad, mis muudavad ta üheks maailma soolasemaks järveks. Sealne vesi on ligi kümme korda soolasem kui näiteks Vahemeres ning mõistagi puudub seal igasugune fauna ja floora.

Surnumeri on soolane, kuna tal ei ole äravoolujõge. Ta vaid võtab vastu vett, mis lendub kõrbekliimas. Sellepärast ongi öeldud, et  Surnumeri on surnud, kuna see vaid saab, aga iialgi ei anna. See võib olla rikkusi täis, aga selles ei ole elu.

Looduslikult on see paik väga kaunis. On palmid, kõrb, mäed ja meri nende vahel… päike on nii erk, et tekib udulaadne virvendus.

Muistsed inimesed kutsusid Surnumerd Soolamereks. Rooma ajal kasutati selle kohta ladinakeelset nime Lacus Asphaltitis (Asfaltjärv), kuna järvepõhjast tõusis esile suuri naftarikkaid asfaldi- ja bituumenikamakaid. Neid koguti kütteaineks ja eksporditi naabermaadesse. Surnumere orgu, mida nimetatakse ka Siddimi oruks, tunti juba Aabrahami ajal kütteaineallikana ja seda mainitakse 1. Moosese raamatus: "Aga Siddimi org oli täis maapigiauke. "

 

 

Soolasisaldus järves on u 31%. Meri on sügav, soolad muudavad vee tihedaks ja tuulepuhangu korral lainetab see nagu õli.

Kuigi kõrge soolasus kindlustab pinnalpüsimise, on Surnumeres ujumine tegelikult keeruline. Soola maitse on nii terav, et lausa kõrvetab keelt ning väiksemgi haavake nahas hakkab märjaks saades valutama. Järve lõunaosas asuvad kuumaveeallikad ja raviva toimega rammusa musta muda tiigid.

Ülisoolases vees ei ela ükski kala, kuid seal elab mitmeid soolalembeseid baktereid. Surnumere kaldad on omapärased. Kohati on vesi ära aurustunud ja järele on jäänud suured  soolakoorikuga kaetud lõhestunud maa-alad, mille tagant kerkivad sakilised kuivad pruunid mäed oma tolmuste tippudega. Kaugemal põhjas muutuvad kuivad mäed punasemaks, võttes pealelõunases päikeses ka lillakaspunaseid toone. Järve lõunatipus on aga näha seismas soolasambaid.

Surnumeri on imeliku atmosfääriga koht: seal on vaikne, linnulaulu kuuleb vähe või üldse mitte. Pidev aurustumine mähib järve salapärasesse uttu. Kontsentreeritud mineraalide ja aurustumise tõttu lõhnab Surnumeri tugevalt väävli järele. Temperatuur tõuseb sageli üle 40º .

Kui on juba meri, siis tuleks seal ka supelda. Suplus, õigemini hõljumine Surnumeres on üks eksootilisemaid elamusi. Hirm, et ujuja võib Vene kirvena põhja mulksatada, on asjatu: vesi kergitab jalad põhjast ning polegi muud muret kui selili või kõhuli oleskleda või koguni raamatut lugeda. Sukeldumist pole mõtet proovida — see ei õnnestu nagunii.

Kui plaanite sõita mere äärde ning ka vette minna, siis tuleks kindlasti kaasa võtta rannakingad. paljajalu ei tohi seal liikuda, sest päike on maa nii kuumaks kütnud, et taldadel on kõrvetavalt kuum ja jalad võivad käies katki minna.